This site uses cookies to provide you with a more responsive and personalised service. By using this site you agree to our use of cookies. Please read our PRIVACY POLICY for more information on the cookies we use and how to delete or block them.
  • Äritegevuse rahavoost ja finantsaruannete nimetamisest
Artikkel:

Äritegevuse rahavoost ja finantsaruannete nimetamisest

15 veebruar 2021

Sulev Luiga , Managing Partner, CEO |

Äritegevuse rahavoost

Vt ka Kuidas teha ettevõtte aruanne informatiivsemaks?

Majandusüksuste seisundite ja tegevuste diagnostikas on lisaks tekkepõhistele mudelitele hakatud järjest enam kasutama rahavoopõhiseid mudeleid.  Veelgi enam - erialakirjandusest võib leida autoreid, kes on veendunud rahavoopõhiste mudelite olulistes eelistes võrreldes tekkepõhistega.  Sedakaudu ka rahavooaruandele senisest suurema tähelepanu osutamine on kahtlemata vajalik – majandusüksuse rahavoo genereerimise võime on aluseks mitmetele hinnangutele terviku või määratletud konkreetse osa (väärtuse ja/või potentsiaali) kohta. Seejuures üksuse tegevus(t)e tulemusi mõõtes ja kirjeldades kajastab netorahavoog (laekumiste ja väljamaksete vahe) seda, kas mõõtmisperioodi jooksul mõõdetavast tegevusest tekkis raha juurde (laekumiste ja väljamaksete positiivne vahe) või jäi vähemaks (laekumiste  ja väljamaksete negatiivne vahe).

Majandusaasta aruande tasandil, olenemata valitud koostamise meetodist, kasutatakse rahavooaruande koostamisel (matemaatilist) mudelit:

X=A+B+C

kus
X on rahajäägi muutus (aruandeperioodi jooksul lisandunud või vähenenud raha hulk);
A on 1. mõõdetava tegevuse rahavoog (aruandeperioodi jooksul selle tegevusega laekumised ja/või väljamaksed);
B on 2. mõõdetava tegevuse rahavoog (aruandeperioodi jooksul selle tegevusega laekumised ja/või väljamaksed); ning
C on 3. mõõdetava tegevuse rahavoog (aruandeperioodi jooksul selle tegevusega laekumised ja/või väljamaksed).

Eestis (ja paljudes teistes arvestustavades) nimetatakse A-d,B-d ja C-d äritegevuseks, investeerimistegevuseks ja finantseerimistegevuseks ning sedakaudu esitatakse rahavooaruandes aruandeperioodi äritegevuse, investeerimistegevuse ja finantseerimistegevuse rahavoogude mõõtmistulemusi. Siinkohal on asjakohane lisaks välja tuua, et rahavooaruande koostamise ajalugu tunneb ka eelpoolkirjeldatust erinevaid mudeleid (nt UK GAAP), kus mõõdetavaid tegevusi on rohkem ehk tegevused on täiendavalt ja erinevalt liigendatud. See tähendab, et teistsugustel ajenditel koostatud mudel on võimalik ja võib teistsuguste eesmärkide saavutamiseks olla vajalik.

Matemaatika toetab lähenemisviisi, et lõpptulemus ei sõltu liidetavate järjekorrast (X=A+B+C kui ka X=C+B+A) ega hulgast kui X on fikseeritud (aruandeperioodi kõigi laekumiste ning väljamaksete kaudu; st kui X=A+B+C ja X=D+E+G+F, siis A+B+C=D+E+G+F). Kui aruandeperioodi rahajäägi muutus näiteks on (teadaolevalt) 3, siis tegevuste tulemused peavad andma kokku 3 olenemata, kas vaatleme igat laekumist ja/või väljamakset eraldi tegevus(t)ena või rühmitame neid suurematesse või väiksematesse gruppidesse. Sedakaudu on aruandeperioodi jooksul aset leidnud laekumiste ja väljamaksete jagamine tegevuste vahel nagu tordi (rahajäägi muutus aruandeperioodil) jagamine viiludeks (A-le, B-le ja C-le). Tervikut osadeks jaganud teavad, et kolmeks jagades ja kaks tükki ära võttes jääb järele (vaid) kolmas tükk (ehk matemaatiliselt X-B-C=A). Teisiti öeldes, et kui X on fikseeritud, siis A on defineeritud B ja C kaudu. Selliselt on ka äritegevus, investeerimistegevus ja finantseerimistegevus defineeritud nt rahvusvahelistes finantsaruandluse standardites (IFRS-s) – olles eristanud investeerimis- ja finatseerimistegevused, siis alles jääv osa on äritegevus. Seega matemaatiliselt ei ole kahe tegevuse piisavalt täpse defineerimise korral vajalik kolmandat tegevust enam eraldiseisvalt (täpsemalt) defineerida.

Minevikku peegeldavate finantsaruannete koostamise eesmärgiks on fikseerida raamatupidamisarvestusega koondatud mõõtmistulemused aruandeperioodi (fikseeritud mõõtmisperioodi) kohta. Finantsaruannete puhul ei ole mõistlik püstitada eesmärgiks „detailsema bilansi“ või „detailsema kasumiaruande“ või „detailsema rahavooaruande“ vmt  koostamine – „parem“ aruandlus tuleneb vastavusraamistikust ehk sellest, mida ja miks mõõdetakse. Vastavusraamistik ehk mõõtmise alusmudel on täpselt nii hea või halb, kuivõrd ta võimalikult väiksema ponnistusega annab (piisavalt) täpsed vastuse(d) mõõtmisküsimustele – ehk nii alusmudel kui ka aruandlus võiks pigem olla „optimaalne“ või ka „piisav“. Sedakaudu ka (finants)aruandluse eesmärgiks peaks olema peegeldada mida ja miks mõõdeti, kuidas mõõdeti ning millised olid mõõtmiste tulemused. Järelikult ei ole ka vajadust täiendaval aruandlusel ega informatsioonil, mis ei anna vastuseid või annab vastuseid teemadele, mis ei ole olulised või mida ei soovitud mõõta. Mudeli keerukamaks muutmine võiks sedakaudu olla põhjendatud (vaid) paremate-täpsemate vastuste (möödapääsmatu) vajadusega, sest lisatöö tähendab lisakulusid. Alternatiivse eesmärgina tuleks kõne alla täiendavate töökohtade loomise vajadus ja võimalus läbi halduskoormuse kasvatamise.

Mida siis tähendab A (äritegevus) täpsem defineerimine? Kui B ja C definitsioonid jääksid samaks, siis oleks sisuliselt tegemist A tordilõigu jagamisega kahte ossa (nt „äritegevuse väärilised tegevused“ ja „äritegevuse mitteväärilised tegevused“). Mudeli keerukamaks muutmine peaks olema põhjendatud mõõtmist vajavate küsimuste paremate-täpsemate vastuste vajadusega ehk kes ja milleks vajab täiendavaid vastuseid? Lihtsalt täiendava lisatöö tegemine võiks jääda pigem neile, kes seda naudivad. Erialakeeles öelduna – asjasse mittepuutuva informatsiooni lisamine-esitamine „tekitab müra“ ning vähendab aruande ülevaatlikust ja/või vastuste andmise asemel tekitab hoopiski lisaküsimusi, mis muudel võrreldavatel tingimustel ei ole aruande kasutaja huvides. Näiteks „tuumiktegevuste“ või „mitte-tuumiktegevuste“ sisuline eristamine võiks tähendada tegelikkuses eelkõige tegevuste jagamist sarnaselt tulumaksuseadusega „äritegevusega seotud tegevusteks“ ja „äritegevusega mitteseotud tegevusteks“, mis paljudel juhtudel tänapäevaste ärimudelite puhul võiks tähendada täiendavate hinnangute andmist majandusüksuse tehingutele klientide, koostööpartnerite, töötajate, kogukonna jt leidmisel, kaasamisel ning jätkuval motiveerimisel (sh kampaaniad, üritused, tasustamis- ja motiveerimissüsteemid, lisategevused ning lisavõimaluste pakkumine jmt). Kui maksustamisel on sellised tegevused „pahad“ ning neid karistatakse täiendavate maksudega, siis kas rahavooaruanne hakkaks näitama majandusüksuse sotsiaalset teadlikkust ehk mida suurem summa „mitte-tuumiktegevustega“ on seotud, seda „kliendikesksema“, „peresõbralikuma“, „keskkonnateadlikuma“, „kogukonda panustavama“ jne majandusüksusega oleks tegemist?

Rahavooaruande koostamist tutvustava publikatsiooniga võib tutvuda (ja alla laadida) BDO Eesti kodulehel.

Majandusaasta aruande finantsaruannete nimetamisest

Finantsaruannete nimede puhul on tegemist nende aruannete „pealkirjadega“, mis siis peegeldavad täpsemalt või vähemtäpsemalt aruannetes esitatut. Millised on või võiksid olla majandusaasta aruandes kasutatavate aruannete (sisuliselt) korrektsed nimed? Finantsaruannete nimetamisel on võimalikud erinevad lähenemisviisid, sealhulgas:

  • juriidiline korrektsus, kus aruannete nimed võetakse tavapäraselt õigusaktidest. Siinkohal on probleemiks, et õigusaktides ei kasutata mõisteid järjepidevalt – nt lõppbilanss võib tähendada vaid bilanssi (nt finantsaruandluse standardid) või ka lõpparuannet (nt äriseadustik), mille koosseisus on mitmeid finantsaruandeid ja bilanss on vaid üheks nende hulgas;
  • sisuline korrektsus, kus aruande pealkiri püüab võimalikult täpsemalt sisu edasi anda. Siinkohal on tihtipeale probleemiks, et nimetused muutuvad „pikaks ja lohisevaks“ – nt „emaettevõtja konsolideerimata omakapitali muutumise aruanne“;
  • keeleline korrektsus, mis tihtipeale puudutab eelkõige pealkirjas olevate sõnade kokku ja lahku kirjutamist. Tulemus sõltub paljuski sellest, kas nimetamisel lähtutakse kuuluvusest ja kirjutatakse lahku või liigist-laadist ja kirjutatakse kokku  (nt „raha voo aruanne“ versus „rahavoo aruanne“ versus „rahavooaruanne“ või ka „raha käibe aruanne“ versus „rahakäibe aruanne“ versus „rahakäibearuanne“);
  • teabevahetuse tõhusus, mille eesmärgiks võiks olla mõtte edastamine võimalikult vähemate (optimaalse hulga) tähemärkidega (sh tühikud) ja sedakaudu aruandluse ülevaatlikkuse parandamine;
  • jt.

Seejuures täiendavat kriitilist analüüsimist vajaks ka ainsuste ja mitmuste kasutamine. Alljärgnevalt olen püüdnud süstematiseerida raamatupidamise seaduses (juriidiline korrektsus?) kasutatud mõisteid bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne ja omakapitali muutuste aruanne:

NB! pööra tähelepanu nimetuste kokku ja lahku kirjutamisele, ainsusele ja mitmusele ning sisu edastamisele.

Muudel võrreldavatel tingimustel (st kui pikem nimetus ei täpsusta sisuliselt midagi) oleks minu arvates mõistlik lähtuda optimaalsest tähemärkide arvust (arvestades ka tühikuid). Siinkohal tuleb sedakaudu käsitleda ka teemat „rahavooaruanne“ versus „rahakäibearuanne“ ehk vastata küsimusele, kas raha „voogab“ või „käibib“ ning kas majandusüksuse tehingud/tegevused põhjustavad „rahavoogu“ või „rahakäibeid“? Hindamisalustena on kasutatavad järgmised asjaolud (faktid?):

  • (kupüürides) raha puhul oleks raha siirete (st laekumiste ja väljamaksete) puhul ilmselt õigem kasutada terminit „käive“, sest ajalooliselt kasutatakse (sularaha) puhul nt „käibele lastud (sula)raha“ või ka „käibel olev (sula)raha“ või „käibiv (sula)raha“, mitte „voogama lastud (sula)raha“ või „voogav (sula)raha“;
  • (elektroonilise) raha siirete puhul aga liiguvad elektronid, mitte kupüürid. Füüsikas kasutatakse elektronide liikumise kirjeldamiseks väljendit „voog“ (nt „elektronide voog“ või „osakeste voog“) mitte „elektronide käive“.

Eelnevast tulenevalt võiks „rahavooaruanne“ olla täpsem juhtudel, kus laekumised ja maksed toimusid elektrooniliselt ning „rahakäibearuanne“ juhtudel, kus kasutati sularaha. Sedakaudu võiks „rahakäibearuande“ kasutamine pigem väljendada soovi toonitada, et määrav osa tehingutest (laekumistest ja/või maksetest) toimus sularahas. Eesti puhul on põhjust eeldada, et enamuse majandusüksuste poolt tehtavad arveldused põhiosas ei toimu sularahas, mistõttu „rahavooaruanne“ oleks enamikul juhtudel täpsem.

Varjamata oma sümpaatiat lähenemisviisile, mille eesmärgiks on optimaalne tähemärkide arv, julgustan kõiki kasutama finantsaruannete nimedena „bilanss“, „kasumiaruanne“, „rahavooaruanne“  ning „netovaraaruanne“ juhtudel, kus kasutamine ei ole välistatud juba ette kujundatud tehniliste või dogmaatiliste (vastavus)süsteemidega.

Täiendavate küsimuste korral või hea nõu saamiseks pöörduge otse BDO Eesti asjatundjate poole.