Omakapitali ehk netovarade negatiivsus seostub enamikule kapitali täiendava kaasamise-taastamise vajadusega või likvideerimis-pankrotiavalduse esitamisega, sest lihtsustatult näitab negatiivne omakapital seda, et majandusüksusel puuduvad vahendid kõikide kohustuste katmiseks.
Rohkem analüüsivad isikud teavad ka, et omakapitali negatiivsus ei tähenda ilmtingimata majandusüksuse vähest jätkusuutlikkust ja/või ebapiisavat maksevõimet. Omaniku kui investori seisukohalt vaadatuna tuleb investeerimisobjekti paigutada piisav summa olenemata sellest, kas see kajastub majandusüksuses omakapitalina (nt aktsia- või osakapital) või võõrkapitalina (nt laenukohustus). Sama kehtib ka maksevõime kohta – ka negatiivse omakapitali korral, kui kohustuste refinantseerimiseks leidub jätkuvalt võlausaldaja (st rahavarud on piisavad), siis maksetega probleeme ei teki.
Seega näiteks võib negatiivne või ebapiisav omakapital tekkida ka juhtudel, kus finantseerimisel eelistatakse omakapitaliinstrumentidele võõrkapitaliinstrumente - negatiivne omakapital peegeldab siis seisu, kus omanikud finantseerivad majandusüksuse tegevust põhiosas kohustuste abil (ja mitte omakapitaliinstrumentide abil).
Omakapitali (netovara) taastamine võimalused aastaaruandes.
Netovara (miinimum)nõuetele vastavuse taastamiseks on põhimõtteliselt kolm võimalust:
1. Suurendada varade väärtust
St lisada varasid või kasvatada olemasolevate varade väärtust (ehk teha varade üleshindlus). Varade lisamine tähendab äriühingu omakapitali kasvatavaid rahalisi ja/või mitterahalisi sissemakseid. Samuti aga ka näiteks kingitusi ja annetusi, mis kasvatavad omakapitali aruandeperioodi kasumi kaudu (läbi aruandeperioodi kasumiaruande). Olemasolevate varade üleshindlused jagunevad kaheks: (a) üleshindlused õiglasele väärtusele ja (b) ümberhindlused. (a) tähendab tavapäraselt Eesti Finantsaruandluse Standarditega (EFS) lubatud arvestuspõhimõtete muutmist – näiteks soetusmaksumuse meetodi asendamist õigase väärtuse meetodiga teatud varaklasside puhul, ning (b) tähendab ühe lubatud arvestusraamistiku vahetust teise vastu, sest EFS ei luba varade ümberhindlusi – näiteks arvestuse ja aruandluse korraldamisel Eesti Finantsaruandluse Standardite (EFS) asendamist Rahvusvaheliste Finantsaruandluse Standardite (IFRS) vastu.
2. Kohustuste vähendamine
St kohustuste siirdamine - konverteerimine seotud või vabaks omakapitaliks. Aktsia- või osakapitali suurendamine äriühingu võlgade abil (nn aktsia- või osakapitali suurendamine omanike nõuete tasaarvestamise teel) on näide, kuidas omakapitali ehk netovara seisu parandatakse äriühingu kohustuste vähendamise teel. Samasse kategooriasse kuulub ka äriühingu kohustuste ehk seotud osapoolte nõuete andeksandmine (võlausaldaja poolt), mis küll eelmisest erineb omakapitali mõjutamisega aruandeperioodi kasumi kaudu (läbi aruandeperioodi kasumiaruande).
3. Omakapitalisisene restruktureerimine
St omakapitali kirjete kujundamist kirjete omavaheliste kannete abil. Omakapitalisisene restruktureerimine on võimalik vaid teatud juhtudel, kus netovara on piisavalt positiivne ning aktsia- või osakapital on ebaproportsionaalselt suur. Piisavalt positiivne tähendab, et omakapital (netovara) ületab lubatavat minimaalset aktsiakapitali (25 000 eurot) või minimaalset osakapitali (2 500 eurot). Sellistel puhkudel vähendatakse aktsia- või osakapitali põhikirja muudatustega ja äriseadustikus kehtestatud korras ning aktsia- või osakapitali vähendamisega vabanenud summa jäetakse vabaks omakapitaliks.
Keerukamad netovara taastamisviisid, nagu näiteks ühinemised ja jagunemised, on oma sisult vaid eelloetletud kolme võimaluse laiendused. Seejuures on praktikas sageli oluline, et erinevaid lähenemisviise eristavad teineteisest eelkõige:
- läbiviimise kiirus (nt kõige ajakulukamateks on juriidilises mõttes tavapäraselt aktsia- või osakapitali vähendamised);
- läbiviimise lihtsus (nt kapitali tõstmised erinevate huvidega ja/või laia omanikeringi puhul; kapitali vähendamine võlausaldajate vastuseisu korral);
- maksuaspektid (nt vabasse omakapitali kantud summade omanikele tagastamisel eksisteerib summade (dividendidena) maksustamise risk; kui nõude andeks andjaks on juriidiline isik, siis andeks andjale eksisteerib summade (ettevõtlusega mitte seotud kuludena) maksustamise risk jt).
Kui eeltoodu tekitas konkreetsemaid küsimusi ja huvi, võite alati pöörduda BDO spetsialistide poole.